17

Kuidas muudmoodi alustada uut talve lapis kui mitte ühe postitusega. Lapis oleme olnud juba esmaspäevast saati ehk siis viis päevakest.
Sõit Hyvinkäält läks täitsa edukalt, 12 tundi, mõned peatused ja pisike vihm kohati. Ja alates kella neljast pilkases pimeduses. Päeva valikuga oleme üsna rahul, teed olid toredad ja sõit läks hästi.
Kohale jõudes ootas meid lumiste metsade asemel must maa ja muda igas paigas. Õnneks järgmisel hommikul ärgates oli maa juba õrnalt valge ning tänaseks pole mustast maast jälgegi. Mõnest pluss kraadist sai üleöö miinus 15 ja mõned ehk allapoolegi. Õhk on krõbe ja auto igal hommikul jäiste akendega, mis puhtaks kraapimist nõuavad, ennem kui üldse kuskile sõitu saab minna.
Esimesed põdradki on nähtud ning nende vahel slaalomit sõidetud. Ju neid kõiki polegi veel jõutud kinni püüda ja aedikusse suve ootama viia. Ja oravad on samuti alles, jooksevad veel jõudsalt mööda puid üles-alla ja krabistavad meie toa peal. Polegi nagu miskit muutunud.

Ja meie uus laplane elas oma autosõidu ilusti üle, magas peamiselt. Nüüd on kõik linnud-loomad juba akendest üle vaadatud ja isegi põtradele pilk peale visatud. Öösel poeb kaissu ja nurrub nii-mis-kole.

Meie uus seltsimees - Rambo

16

Pühapäev oli meitel vaba. Esimene ühine vaba päev peale siia jõudmist. Ja ega siis kogu vaba päeva ei saa raisku lasta ja maha magada nagu ma peaaegu suutsin teha, otsustasime mäge vallutama minna.
Seekord ei jõudnud me päris sinna, kus esimene kord autoga sai käidud, kuid võistlusrinde vallutamisega saime hakkama.  Ja nüüd ka mõned klõpsud selle tõestuseks.
Mõned neist küll vähe väriseva käega tehtud ning vastu päikest, kuid siiski toredad.

Ja kuna viimased paar päeva oleme pühapäeviti juba kuuest Kelo kinni pannud, siis üle-eelmisel pühapäeval käisime Niina ja Kaitsuga vorste grillimas. Päris tore koht oli kui välja arvata see, et sinna jõudmiseks tuli üsna järsust mäest alla ronida ning sealsesse vetsu olid end sisse seadnud nii umbes mustmiljon herilast. 

15

Andeks, et viimasest postitusest on lausa kurja moodi aega möödunud. Peale puhkust Eestis oleme suisa poolteist kuud siin niivõrd kuivõrd tööd rüganud.
Täna kui ma Igori hommikul tööle viskasin oli ilm veel üsna ilus. Jätkuv 25-30 kraadi sooja viludas, olgugi, et päike otseselt silmi ei piinanud, oli ilm eeldatavalt tore tulemas. Nii enamvähem kahe paiku hakkas müristama.. Esialgu ma polnud kindel, kas mõni põder/karu/kährik ajas prügikasti ümber ja nühib end suurema hooga vastu maja seina või mis seal õues toimub. Kui see mõne minuti pärast kordus sama jama ja ma jõudsin sarja õigeaegselt pausile panna, oli mürin mis mürin.
Peale vestlust Igoriga ning teada saamist, et neil seal tundras tuleb paduvihma ning et ma pean kella kolmeks tööle minema, hakkas meilgi sadama. Esialgu küll mitte eriti hullusti,kuid siiski.
Selleks ajaks kui ma jõudsin hakata end tööle sättima oli äike, müristamine ja paduvihm kohal. Kõigetipuks kadus elekter ära, kui ma olin ühe enda näo poolest suutnud ilusaks maalida. Egas midagi, teine tuli pimedas teha.
Olu läks veel paremaks kui ma uksest välja astusin. Esialgne mätas, millel ma poolel teel ühe jalaga maanduda lootsin oli vee poolt minema uhutud. Egas midagi, kingad kotti ja paljajalu auto poole sumpama. Autosse jõudes, oli ju vaja sellest mudamülkast välja tagurdada ja ülesmäge rühtima hakata. Esimesed kaks korda kohalt minekut polnud just kuigi edukad, rattad käisid mudas ringi ja auto suri kohe kiuste välja. Kuid kolm on kohtu seadus, millega mul õnnestus kohalt õnneks minema saada. Mäest üles, niivõrd kiiresti kui võimalik, padukat tulemas, kojamehed viimasel astmel töötamas,klaasid seest udused ning kurviline tee rohkete puude ja lumesulamisvee poolt valmis voolatud vagudega ees. Olgugi, et kartus, et ma sinna ülesse ei jõuagi oli asjata, oli see tee siiski üle kivide-kändude. Eriti üle kivide ja läbi aukude. Auto kolksus igat moodi kui vähegi sai.
Tee tööle möödus padukas ja nii enam-vähem keskmiselt 50hm/h. Need, kes siin käinud on, teavad ehk, kust esimene tee pöörab kelo poole. Enne seda umbes 200m panin suunatule sisse, et tagumime auto teaks, kuhu ma tahan pöörata, olgugi et see teeotsa leidmine oli omamoodi ooper. Vihm ja selleks  hetkeks alla sadav rahe olid nähtavuse pea olematuks muutnud.
Kuid tööle ma jõudsin. Jätkuvalt paljajalu restorani sisse joostes, ise läbimärg. Kelos oli esimesed 40 min elekter peamiselt kadunud, vaid hetkeks tuli tagasi. Peale seda õnneks vihm vaibus ja äike kadus müristamisega kus kurat.
Esialgu arvasin ma, et selle põrutamiseg olen sumpsi või miskit lahti põrutanud auto alt, kuid päris nii see polnud. Sõites, eriti pöörates, tundus nagu miski hõõruks vastu ratast. Otseselt nagu aru ei saanud, mis see olla võiks. Kuna pidime poes käima, et miskit süüa osta, otsustasime, et teeme snowkari ehk kodu juures peatuse. Tuli välja, et pidurikettad olid selle 5km sõidu järel tulikuumaks läinud. Egas midagi, sõidame autoga maja juurde alla ja loodame, et Niina ja Kaitsu on nõus meid poodi viskama.
Aga alla me autoga ei jõudnud. Tuli välja, et vihm oli pool meie teed minema pühkinud. Lõppu lisan pildid kah, mis juba feisbuukis üleval. Kui neid vagusid vaadata, pole ime, et auto endas miskit katki põrutas. Ehk siis mõlema esiratta pidurid on end peale jätnud ning seetõttu need ka tulikuumad.  Nüüd siis auto töökotta homme ja loodame parimat.
Nüüd siis meie olematust teest pilte.

Seal keskel paistab see mätas, millele ma toetada lootsin

Lõpetuseks pilt ilusate suurte sarvedega põhjapõdrast, kes meie maja taga kasvavat muru näost sisse ajas paar nädalat tagasi

Eeva ja Igor

14

Kui ikka olla harjununud siin nii +5 kraadi käes peesitama siis see üleöö tulnud miinus kaksteist võtab ikka värinad sisse küll..
Asfalt juba paistis ja linnukesed laulsid ja snowkarist alla meie maja juurde oli korralik uisuväli valmis, mida me mõlemad juba oma kehaga korralikult tunda saime(igor peaga ja mina jalaga). Nüüdseks on see muidugi kattunud taas lumega, mis eile hommikul lausa igori tossuäärest sisse hakkas ronima. Ja seda kõike ainult ühe öö tulemusena.. Elagu kliimasoojenemine ehk?
Kuna viimased nii kolm nädalat on meil siin olnud noortel suusavõistlused siis on ka olnud korralikult tööd.. Ning eile korraldati nende auks miskisugune gaalaõhtu, jagati medaleid ja puha. Ehk siis 150 inimest toitlustada kuskil spordihallis, kus polnud köögist haisugi ning samal ajal nende emasid-isasid-onusid-tädisid sööta õiges restoranis. Vahepeal võttis ikka naha märjaks küll..
Nüüd ehk mõnda aega vähe rahulikum. Eestimaale on plaan naasta mai alguses, kuupäev veel veidi lahtine kuid ehk viiendaks kindlalt kohal. Muidugi eks kindlamad asjaolud on veel selgumas.

Niipalju veel sellest lapielust siin, et meil elab magamistoa peal orav.. Kui ta õues ringi müttab ja teda lihtsalt aknast vaadata, on ta armas küll.. Aga kui ta hommikul nii 7-8 paikku meie kohal hakkab ringi rahmeldama ehk siis krabistades mööda meie lage ringi jooksma, teeb meele ikka mustaks küll veidi.. Eriti kui on pikk tööpäev selja taga ja lootus kaua magada kaob koos orava unega.
Ja kui nüüd lemmikloomade teema juures olla, siis meie sauna/maja all elab hiir. Paar korda hommikul tööle minnes oleme näinud teda meie ukse juurest maja alla peitu sibamas.

Ehk nüüd kui on vähem rahulikum aeg ees ootamas on mahti paar pilti kah kuskil klõpsutada. Pead nii igaks juhuks ei hakka andma muidugi :)

13

Kuna meie telefonid pole just teab-mis-vägevad, siis see aeg kui õed siin olid, tegid nad pilte, millest mõningad jõuavad ka siia :)
Külmakraad kõigub siin jätkuvalt -14 ja -32 vahel. Päike on tagasi ja päevad juba pikenevad, nüüd ikka vähemalt kolmeni ikka valge, kui mitte isegi kauem.. Piltidel pole just eriti loogilist järjestust, aga toredad on nad ehk ikka :)

 Kemijärvi sõites

Kelgukoerad 

 Polaarjoon Hautajärvi's

 Kemijärvi lähedal

 Ilona meie iroonilist autot puhastamas

 Perepilt123