19

Nüüd kui talv ja hooaeg hakkavad lõpuks otsa saama, jõuan ka otsaga siia.. Lumi in juba õnneks sulamas, kuigi vahepeal sajab ikka korralikult juurde seda. Pole küll väga palju miskit erilist jõudnud töökõrvalt teha, kuid mõningad pildid oleme viimasel ajal jõudnud klõpsida.. Kõik küll teel koju/tööle, kuid siiski :) Ja muidugi terassil paar klõpsu tehtud. Eesti poole ilmselt hakkame 27dal liikuma, aga see et kuidas tuleme selgub lähipäivil.
Aga nüüd lumiseid pilte veel teile sinna päikse kätte :)

Kiisugi käis terassi nautimas

Seda pulka polnud nädal tagasi isegi mitte näha ja nüüd juba suht poole meetri peale lumi sulanud

18

Süütunne võttis lõpuks võimust ja sundis siia vähemalt miskitki kirja saada. Esialgne plaan oli teha tore postitus siia koos piltidega meie uuest majast ja ehk ka toredast talvisest tundrast, kuid kuna viimane vaba päev oli täpselt 3 nädalat tagasi ning uut ei paista järgmise kolme nädala jooksul tulevat, jäävad pildid seekord lisamata.
Nädala lõpuks oleme juba uues kodus elanud suisa kolm nädalat, kuid kõik meie asjad ja riided on ikka veel magamistoa põrandal kottides/kohvrites. Lihtsalt pole nendeni jõudnud. Küll kunagi jõuab.
Uus kodu on muidu väga tore.. Ruumikas ja soe ja tööle pole üldse pikk tee. Kõndides 10-15 minutit, oleneb kas saab üle mäe kõndida või peab alt minema. Nüüd soomlastel suusapuhkused järgmised kolm nädalat ja siis peab koguaeg vaatama, et keegi sust üle ei sõidaks poolel teel tööle.
Ja nüüd meil veel uus majanaaber lisaks kiisule, nimelt Kaitsu. Ja selle kuu algusest on ta ka meie töökaaslane.
Aga see selleks, kodu on ilus, suur ja sisaldab kõike mida eluks vaja. Ja kõige positiivsem osa on see, et isegi -30 kraadise pakkasega on toas soe, erinevalt meie eelmisest majast. (Ma siin vahepeal vabandan ette ära kui mõni sõna tundub kuidagi veider.. Soome keel nii tööl kui kodus hakkab vaikselt tunda andma)
Miisule tundub ka uus kodu meeldivat. Palju rohkem ruumi, kus ringi joosta ja tunduvalt rohkem aknaid kust õue vaadata. Ja muidugi trepid, mida mööda üles-alla joosta.
Aga kuna homme on taas tööpäev ja silm kipub juba kinni vajuma (olenemata sellest, et liha veel ahjus ja kartulid veel koorimata ja ometigi süüa võiks täna saada), usun ma et tänaseks vast piisab. Oleme veel elus ja pole ära külmud ega lume alla mattunud. Ja ehk paari nädala pärast näitame ka pilte meie uuest kodust.

Esimesed vorstid grillitud meie uues kaminas

Peale esimese üüri maksmist polnud enam raha, et liha praadida, tuli toorena süüa :D

Ja veel üks hilisõhtune selfi meie uue majanaabriga

Ehk siis mõned pildid on ikkagi tehtud nende paari nädala jooksul :)

17

Kuidas muudmoodi alustada uut talve lapis kui mitte ühe postitusega. Lapis oleme olnud juba esmaspäevast saati ehk siis viis päevakest.
Sõit Hyvinkäält läks täitsa edukalt, 12 tundi, mõned peatused ja pisike vihm kohati. Ja alates kella neljast pilkases pimeduses. Päeva valikuga oleme üsna rahul, teed olid toredad ja sõit läks hästi.
Kohale jõudes ootas meid lumiste metsade asemel must maa ja muda igas paigas. Õnneks järgmisel hommikul ärgates oli maa juba õrnalt valge ning tänaseks pole mustast maast jälgegi. Mõnest pluss kraadist sai üleöö miinus 15 ja mõned ehk allapoolegi. Õhk on krõbe ja auto igal hommikul jäiste akendega, mis puhtaks kraapimist nõuavad, ennem kui üldse kuskile sõitu saab minna.
Esimesed põdradki on nähtud ning nende vahel slaalomit sõidetud. Ju neid kõiki polegi veel jõutud kinni püüda ja aedikusse suve ootama viia. Ja oravad on samuti alles, jooksevad veel jõudsalt mööda puid üles-alla ja krabistavad meie toa peal. Polegi nagu miskit muutunud.

Ja meie uus laplane elas oma autosõidu ilusti üle, magas peamiselt. Nüüd on kõik linnud-loomad juba akendest üle vaadatud ja isegi põtradele pilk peale visatud. Öösel poeb kaissu ja nurrub nii-mis-kole.

Meie uus seltsimees - Rambo

16

Pühapäev oli meitel vaba. Esimene ühine vaba päev peale siia jõudmist. Ja ega siis kogu vaba päeva ei saa raisku lasta ja maha magada nagu ma peaaegu suutsin teha, otsustasime mäge vallutama minna.
Seekord ei jõudnud me päris sinna, kus esimene kord autoga sai käidud, kuid võistlusrinde vallutamisega saime hakkama.  Ja nüüd ka mõned klõpsud selle tõestuseks.
Mõned neist küll vähe väriseva käega tehtud ning vastu päikest, kuid siiski toredad.

Ja kuna viimased paar päeva oleme pühapäeviti juba kuuest Kelo kinni pannud, siis üle-eelmisel pühapäeval käisime Niina ja Kaitsuga vorste grillimas. Päris tore koht oli kui välja arvata see, et sinna jõudmiseks tuli üsna järsust mäest alla ronida ning sealsesse vetsu olid end sisse seadnud nii umbes mustmiljon herilast. 

15

Andeks, et viimasest postitusest on lausa kurja moodi aega möödunud. Peale puhkust Eestis oleme suisa poolteist kuud siin niivõrd kuivõrd tööd rüganud.
Täna kui ma Igori hommikul tööle viskasin oli ilm veel üsna ilus. Jätkuv 25-30 kraadi sooja viludas, olgugi, et päike otseselt silmi ei piinanud, oli ilm eeldatavalt tore tulemas. Nii enamvähem kahe paiku hakkas müristama.. Esialgu ma polnud kindel, kas mõni põder/karu/kährik ajas prügikasti ümber ja nühib end suurema hooga vastu maja seina või mis seal õues toimub. Kui see mõne minuti pärast kordus sama jama ja ma jõudsin sarja õigeaegselt pausile panna, oli mürin mis mürin.
Peale vestlust Igoriga ning teada saamist, et neil seal tundras tuleb paduvihma ning et ma pean kella kolmeks tööle minema, hakkas meilgi sadama. Esialgu küll mitte eriti hullusti,kuid siiski.
Selleks ajaks kui ma jõudsin hakata end tööle sättima oli äike, müristamine ja paduvihm kohal. Kõigetipuks kadus elekter ära, kui ma olin ühe enda näo poolest suutnud ilusaks maalida. Egas midagi, teine tuli pimedas teha.
Olu läks veel paremaks kui ma uksest välja astusin. Esialgne mätas, millel ma poolel teel ühe jalaga maanduda lootsin oli vee poolt minema uhutud. Egas midagi, kingad kotti ja paljajalu auto poole sumpama. Autosse jõudes, oli ju vaja sellest mudamülkast välja tagurdada ja ülesmäge rühtima hakata. Esimesed kaks korda kohalt minekut polnud just kuigi edukad, rattad käisid mudas ringi ja auto suri kohe kiuste välja. Kuid kolm on kohtu seadus, millega mul õnnestus kohalt õnneks minema saada. Mäest üles, niivõrd kiiresti kui võimalik, padukat tulemas, kojamehed viimasel astmel töötamas,klaasid seest udused ning kurviline tee rohkete puude ja lumesulamisvee poolt valmis voolatud vagudega ees. Olgugi, et kartus, et ma sinna ülesse ei jõuagi oli asjata, oli see tee siiski üle kivide-kändude. Eriti üle kivide ja läbi aukude. Auto kolksus igat moodi kui vähegi sai.
Tee tööle möödus padukas ja nii enam-vähem keskmiselt 50hm/h. Need, kes siin käinud on, teavad ehk, kust esimene tee pöörab kelo poole. Enne seda umbes 200m panin suunatule sisse, et tagumime auto teaks, kuhu ma tahan pöörata, olgugi et see teeotsa leidmine oli omamoodi ooper. Vihm ja selleks  hetkeks alla sadav rahe olid nähtavuse pea olematuks muutnud.
Kuid tööle ma jõudsin. Jätkuvalt paljajalu restorani sisse joostes, ise läbimärg. Kelos oli esimesed 40 min elekter peamiselt kadunud, vaid hetkeks tuli tagasi. Peale seda õnneks vihm vaibus ja äike kadus müristamisega kus kurat.
Esialgu arvasin ma, et selle põrutamiseg olen sumpsi või miskit lahti põrutanud auto alt, kuid päris nii see polnud. Sõites, eriti pöörates, tundus nagu miski hõõruks vastu ratast. Otseselt nagu aru ei saanud, mis see olla võiks. Kuna pidime poes käima, et miskit süüa osta, otsustasime, et teeme snowkari ehk kodu juures peatuse. Tuli välja, et pidurikettad olid selle 5km sõidu järel tulikuumaks läinud. Egas midagi, sõidame autoga maja juurde alla ja loodame, et Niina ja Kaitsu on nõus meid poodi viskama.
Aga alla me autoga ei jõudnud. Tuli välja, et vihm oli pool meie teed minema pühkinud. Lõppu lisan pildid kah, mis juba feisbuukis üleval. Kui neid vagusid vaadata, pole ime, et auto endas miskit katki põrutas. Ehk siis mõlema esiratta pidurid on end peale jätnud ning seetõttu need ka tulikuumad.  Nüüd siis auto töökotta homme ja loodame parimat.
Nüüd siis meie olematust teest pilte.

Seal keskel paistab see mätas, millele ma toetada lootsin

Lõpetuseks pilt ilusate suurte sarvedega põhjapõdrast, kes meie maja taga kasvavat muru näost sisse ajas paar nädalat tagasi

Eeva ja Igor