Lapimaa: 18

Süütunne võttis lõpuks võimust ja sundis siia vähemalt miskitki kirja saada. Esialgne plaan oli teha tore postitus siia koos piltidega meie uuest majast ja ehk ka toredast talvisest tundrast, kuid kuna viimane vaba päev oli täpselt 3 nädalat tagasi ning uut ei paista järgmise kolme nädala jooksul tulevat, jäävad pildid seekord lisamata.
Nädala lõpuks oleme juba uues kodus elanud suisa kolm nädalat, kuid kõik meie asjad ja riided on ikka veel magamistoa põrandal kottides/kohvrites. Lihtsalt pole nendeni jõudnud. Küll kunagi jõuab.
Uus kodu on muidu väga tore.. Ruumikas ja soe ja tööle pole üldse pikk tee. Kõndides 10-15 minutit, oleneb kas saab üle mäe kõndida või peab alt minema. Nüüd soomlastel suusapuhkused järgmised kolm nädalat ja siis peab koguaeg vaatama, et keegi sust üle ei sõidaks poolel teel tööle.
Ja nüüd meil veel uus majanaaber lisaks kiisule, nimelt Kaitsu. Ja selle kuu algusest on ta ka meie töökaaslane.
Aga see selleks, kodu on ilus, suur ja sisaldab kõike mida eluks vaja. Ja kõige positiivsem osa on see, et isegi -30 kraadise pakkasega on toas soe, erinevalt meie eelmisest majast. (Ma siin vahepeal vabandan ette ära kui mõni sõna tundub kuidagi veider.. Soome keel nii tööl kui kodus hakkab vaikselt tunda andma)
Miisule tundub ka uus kodu meeldivat. Palju rohkem ruumi, kus ringi joosta ja tunduvalt rohkem aknaid kust õue vaadata. Ja muidugi trepid, mida mööda üles-alla joosta.
Aga kuna homme on taas tööpäev ja silm kipub juba kinni vajuma (olenemata sellest, et liha veel ahjus ja kartulid veel koorimata ja ometigi süüa võiks täna saada), usun ma et tänaseks vast piisab. Oleme veel elus ja pole ära külmud ega lume alla mattunud. Ja ehk paari nädala pärast näitame ka pilte meie uuest kodust.